Sari „Ikoonid“

Sari „Ikoonid“ ühendab 25.märtsil romantismiajastu kaunimate armastuslaulude autori muusika ja tänapäeva tantsukunsti. Noor koreograaf Arolin Raudva otsib ühisosa 19. sajandi noorelt lahkunud helilooja Schuberti surma-aimduses ja sama teema 21. sajandi käsitluses.
Schuberti keelpillikvarteti nr 14 d-moll “Surm ja tütarlaps” esitab Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp ja Olga Voronova (viiul), Toomas Nestor (vioola) ja Levi-Danel Mägila (tšello).
Mustpeade maja Valge saal muudetakse koridoriks, kus publik on kahel pool külgedel ja kanga ning valguse abil loodud eriruumis liiguvad „surm ja tütarlaps“. Valgust loob firma „EjaT“ Schuberti muusikast inspireeritult luuakse füüsilisi reaalsusi, emotsioonaalseid seisundeid ja läbielamisi.

Sarjas „Ikoonid“ jõuab käesoleval kontserdihooajal publiku ette üks klassika, üks eesti ja üks popmuusika ikoon läbi koreograafia ja tema enda loomingu. Talvel oli Elvis Presley õhtu, 25. märtsil on järg Schuberti käes ja 30. aprillil kõlab Arvo Pärdi helilooming.
Arolin Raudva on tulevikunimi Eesti tantsukunstis – temas on nii tõsiste teemade avamise tahet kui ka kaunist ning otsivat füüsilist poolt. 2014. aasta lavastused Mari-Liis Eskussoni “Vägisi” ja Ruslan Stepanovi “Klapp”, kus ta osales olin tantsija, on teatri aastaauhindade nominendid.
Surmateemasse on Raudva süüvinud ka oma eelmises töös „Dying to Become“ („Surra, et olla“).
Arolin Raudva: “Arvata, et ollakse surmast kaugel, sellest puutumatu, et surm on midagi, mis jääb kaugesse tulevikku, on naiivne. Surm tekitab perspektiivi, mille valguses on oma tõelist olemust keeruline vältida. Hirmu ja meeleheite, meie mõistuse konstrueeritud reaalsuse eest ei ole põgeneda kuskile – tuleb endale otsa vaadata, aksepteerida ja vaadata, mis siis saab. Loobudes kõigest mõista, et tegelikult ei ole kaotada midagi, puhastuda algtuumani.”

Kultuurilehe „Sirp“ jaanuarikuises „Pealelennus“ vahendas Tambet Kaugema Arolin Raudva mõtted: „Kõik sai alguse plaanist minna seitsmeks päevaks pimedasse ruumi, et uurida üht seisundit, millesse olen alates 17. eluaastast ikka ja jälle kukkunud. Tundub, et kõik on seiskunud, et keha ja vaim on elutud, pole impulsse millegi tegemiseks. Ümber on ilu ja rõõm ja kõik on võimalik, tõesti, kõik on võimalik, aga seesmiselt midagi ei liigu. Puudub sisemine tuli. Kerkib küsimus, mida ma üldse pean elamiseks ja millal tunnen, et olen elus. Milleks on oluline tunda, et oled elus ja põleda, olla motiveeritud? Kuidas õigustan enda olemasolu siin maailmas? Mind häiris kõige konstrueeritus: ükskõik, kes ma olen või mida endast teen, on ikka olemas mingisugune kunstlik kontseptsioon. Niisiis on ka see seisund konstrueeritud reaalsus, mis ei toimi, ning kui ei toimi ja aheldab paigale, tuleb see endast eemaldada.
Pimedus on lõputu ja lööb kõik selgeks, puhastab üleliigsest. See tuletas mulle meelde, et võtan end kui projekti, mis peaks saama ühel hetkel valmis. Alatasa peab millekski saama. Üldse ei märka, mis juba on“.

olemas ka spetsiaalselt selle etenduse jaoks tehtud fotod
Sari toimub koostöös Tallinna Tantsuteatriga.

Tallinna Filharmoonia – elamus väärt kontserdist
lisainfo peaprodutsent ja sarja autor Heili Vaus-Tammelt
52 56322
heili.vaus-tamm@filharmoonia.ee
www.filharmoonia.ee